UNIMED: Hambaravi Ortodontiakeskus
Tagasi | 02.03.2018

Ajakiri Sära: Kompotist, kultuurist ja metsaköögist

Fotograafi ja kokaraamatute autori Hele-Mai Alamaa (43) armastus toidu vastu sai alguse armastusest sõprade vastu. Kuigi praegune eluetapp on seadnud fookuse rikkalikelt pidusöömaaegadelt koduköögile, on toit ja inimesed tema jaoks senimaani lahutamatud.

Artikkel ilmus Unimedi patsiendiajakirja Sära! esimeses numbris.
Tekst: Evelin Kivilo-Paas

Fotod: Anu Hammer

“Emme, kui marineeriks täna õige mingit mmmmmõnusat kana!” pakub Laur (12) varavalges, ise veel voodis pikutades. Arusaadavalt surfab ta interneti retseptiavarustes … Ja juba ongi Hele-Mai poisspere suurim toiduhuviline toonud poest jogurti ning seganud selle kokku tšilli, küüslaugu, ingveri ja 100 sorti India maitseainega. Hele-Mai ülesandeks jääb vaid kana ära tükeldada, sest toorest liha ükski poistest katsuda ei taha. Küll aga on Laur, Luukas (10) ja Kutt Kaaren (14) kambas, kui vaja munad katki teha, küpsisetainast segada või ahi sooja panna. Jah, selles peres keeb elu otseses mõttes söögilaua ümber!
Kui Hele-Mai sööb mõnes kohvikus või restoranis midagi, mis talle väga meeldib, pole tal raskusi seda kodus järele proovida. Möödapanekuid tavaliselt pole, kuid on teatud legendaarsed road, mis temalgi järjekindlalt ebaõnnestuvad. Näiteks juuretisega leivategu või Pavlova. Seda kooki on hobikokkaja teinud kaheksa korda, kuid ainult üks kord on see välja tulnud ideaalselt, kusjuures puuahjus ja temperatuuri mõõtmata. Ülejäänud kordadel on ahjust tulnud nätsukook, nagu lapsed seda kutsuvad.
“Aga, emme, kas “beebiokse” oli väljatulnud kook?” pistab Luukas pea uurivalt oma lae alla ehitatud voodilavatsilt välja.
“Ei, “beebiokse” nägi lihtsalt selline välja, aga muidu oli väljatulnud kook,” rahustab Hele-Mai. Kokaraamatud nimetavad seda kooki krõbedikuks, kuid poistele on jäänud vormist välja tõstetud kolla-punased maasika-banaanitükid kaerahelveste sees just sellisena meelde.


Porgandit? Või mitte?

“Ma olen tõesti nagu köögiliin,” naerab Hele-Mai. Kord helistas talle sõbranna Soomest, kes parasjagu valmistas tema raamatu järgi karrit:
“Kas siin soola ei olegi? Kas ma peaksin panema?”
“Hmm, kas sa maitsesid seda toitu?” küsis Hele-Mai vastu.
“Ei!”
Hele-Mai oli unustanud soola raamatusse kirja panna – talle tundus see lihtsalt nii loogiline. Taolisi apsakaid tuli esimeste retseptide kirjapanemisel ikka ette, sest ta ei valmista kunagi toitu retsepti järgi. Paljudele on aga suur dilemma, kas panna supi sisse porgandit või mitte, kui seda retseptis kirjas pole. Hele-Mail ei teki kunagi sellest küsimust, sest maitsed on peas, nagu ka tunnetus, mis millega kokku sobib. Vähemalt enda maitsemeelele.
Soola võiks Hele-Mai arvates toidule lisada enamikul juhtudel üldsegi hiljem. “Siis on ka toidu maitse teistsugune – pole mitte soolane toit, vaid toidul on soola maitse.” Sool on vajalik, et maitsed, näiteks vürtsid, mida ta väga armastab, esile tuleksid. Kuid ka sooladel on väga suur vahe. Hele-Mai eelistab roosat Himaalaja soola.


Ema sõi kommid ära

Suhkru puhul kehtib Hele-Mai sõnul seaduspära: nii palju, kui sa ennast sellega harjutad, nii palju seda tahadki. “Kui vähendad kogust, siis tahadki vähem, kui suurendad, siis tahadki rohkem,” ütleb ta.
Varem ostis Hele-Mai koju suhkrupaki ning see pidas vastu pool aastat. Vahepeal välja antud küpsiseraamatu tõttu on kulunud seda mõnevõrra rohkem.
“Magusat tuleb nagunii igast uksest ja aknast – koolist ja vanaemadelt,” tõdeb ta. Sestap ta ise enamasti koju magusat ei osta, kuigi karme piiranguid ja keelde poistele kommisöömisel sisse pole seatud.
“Aga, emme, sa ütlesid, et kui sa magusat sööd, siis sa sööd väga vähe. Aga ükskord sa sõid terve paki šokolaadirosinaid ära,” sekkub Luukas vestlusse.
Hele-Mai on sunnitud rääkima ära legendaarse loo, kuidas ta lastele Soome laeva pealt Panda šokolaadirosinad tõi ning mõne päeva pärast need tema väikese stressileevenduse pärast kommikastist kadunud olid. See oli aastaid tagasi, kuid poisid ei suuda seda siiamaani unustada.


Praeliha ja kompotti

Hele-Mai on risti-põiki läbinud allergiateema, kui lapsed olid veel väikesed. Kuigi esialgu võis tunduda, et suuri toidugruppe – piima, muna, gluteeni – on vaat et võimatu vältida, tõmbas Hele-Mai ühel etapil toitude vahele punase joone ning noore ema lohutuskoogi asemel tekkisid lauale datlitega magustatud käkikesed. On võimalik küll!
Varasematest aegadest mäletab Hele-Mai veel olukordi, kuidas kolm väikest poissi laua ümber istudes eri toitu tellisid. Ja Hele-Mai valmistaski kolm eraldi rooga. Hea meelega! “Ma ei ole suur naljategija või lauamängude mängija, nii et mida kauem laua taga aega koos veedame, seda toredam on,” tõdeb Hele-Mai.
Hele-Mai toitus väikesena peamiselt vaid kompotist ja praelihast. Ei ole tal endalgi olnud praegu lihtne meelitada lapsi sööma seda, mida tema toiduks arvab.
Loomulikult on ka nende pere läbinud kodus igapõlise pudrusöömise teema. Miks süüa putru, kui maailmas on nii palju teisi huvitavaid toite? Nüüd on sisse seatud kaks korda nädalas pudrupäev – järjekindlus mõjub!
Hautiste ja boršisupi asemel annab Hele-Mai võimaluse süüa toiduaineid eraldi. Või siis hoopis imelikke asju koos. Näiteks liha kõrvale mustikaid või tooreid porgandeid. Juurikad lõikab valmis ja sokutab õppimise kõrvale.
Tõsi, aeg-ajalt juhtub ka imesid, et keegi hakkab üle öö sööma sparglit või risotot, karulauku või hummust. “Ei teagi, kust need impulsid tulevad. Aga siis sööme neid asju niikaua, kui isu täis,” sõnab Hele-Mai.


Paast kui pääsemine

Et Hele-Mai elu keerleb suuresti ümber toidu, tekib vahel sellest üleküllastus. Selle vastu on abinõu – veepaast, mida naine on läbi teinud kolm kevadet järjest.
Esimesel aastal Muhu saarele paastulaagri “tundmatusse tunnelisse” sisenedes sõi Hele-Mai tee peal kolm jäätist ära ning andis muulgi moel “kõvasti peale”.
Nüüd ta teab, et mõistlik on hakata keha eesootavaks juba varem ette valmistama. “Tulemuseks on puhas vabanemine, nagu lendaksid!” kirjeldab Hele-Mai. “Kolmandal päeval tekib küsimus, et miks me üldse sööme. Energiat tuleb tohutult juurde.” Pärisellu naastes see tunne muidugi kaob. Ning kuigi vahel saabub välismaailmast sõpradelt kahetsuslikke sõnumeid, kuidas keegi just pani siiakala ahju või istub veiniklaasi taga, jalg üle põlve, on puhtal veetoidul oleval Hele-Mail sellest enamasti ükskõik, sest hea on olla. Ning usub, et immuunsüsteem saab täieliku taaskäivituse.
Iga paast on Hele-Mai jaoks olnud erinev. Kaalu langetada paast ei aita – selles on ta nüüdseks lõplikult veendunud. Kuigi paastuajal kaotab keha 10% kilodest, on kaalunumber kahe nädala pärast täpselt sama mis enne, kuid enesetunne palju parem. Rasketel hetkedel aitab, kui lasta pähe külma vett (seda tuleb ette viis korda päevas) või minna rattaga sõitma. “Liikuma peab sel ajal hästi palju,” sõnab Hele-Mai. Laager algabki tavaliselt 25-kilomeetrise matkaga, et saaks organismi hästi käima.
Paast pole Hele-Maile aga ainult keha puhastamine, see tähendab ka paastu tööst, internetist, teistest inimestest, linnaelu oravarattast. Jooga, massaaž, loengud kuuluvad laagri juurde. Saunalaval ja sõpradega pead-jalad koos ühes toas magades saavad risti-põiki läbi võetud teemad, milleks muidu kulunuks kõvasti veini ja mahamagamata päikesetõuse.
Hele-Mai on veendunud, et paastuks peab inimene olema täitsa valmis, seda ei tohiks teha kellegi mahitusel. “Minul oli esimesel korral hästi raske aasta seljataga, tekkinud mitmeid terviseprobleeme, mistõttu olin võtnud tablette rohkem kui kogu ülejäänud elu jooksul kokku,” tunnistab Hele-Mai. “Paast mõjus kui suur pääsemine.”


Metsa!

Hele-Mai võiks kõike teha värskes õhus. Autoga ta ei sõida ning juba siis, kui tal on asjade vedamiseks vaja takso kutsuda, et minna Kassisaba kodust Kalamajja toimetusse, kisub tuju nadiks.
Mõni aasta tagasi õppis Hele-Mai keskkonnakaitset, milleks pidi iga kuu sõitma terveks nädalaks Räpinasse. “See oli täiesti imeline!” pahvatab ta südamest. Pärast seda hakkasidki valmima raamatud, mis andsid ikka ja jälle põhjust linnast välja sõita – Kihnu, Lahemaale, Pivarootsi …
Metsa minekuks pole Hele-Mail tarvis mingit eesmärki. “Olen läinud linnutorni ja lihtsalt maganud seal terve päeva. Mitte midagi pole teinud,” tõdeb ta.
Ent lõpuks läheb ikkagi kõht tühjaks. Muidugi võiks ju võileiva kaasa võtta, sest nii ju alati tehtud. Kuid ühel hetkel tundis Hele-Mai, et tahaks teisiti.
Nüüd ongi ta paari aasta jagu metsas hoopis pannikesi säristanud, potikesi podistanud ja pildistanud. Tasapisi hakkas tekkima arusaam varustusest, mida metsas toidu valmistamiseks vaja.
Esialgu Hele-Mai mõtles, et teeb nendest olengutest ühe poeetilise, rahuliku ja omaette olemise raamatu, kuid tegevuse käigus kasvas mõte suuremaks – miks ei võiks söögitegemine olla põhjus, miks üleüldse sinna metsa minna?
Hele-Mai kutsus appi Merle Liivaku ning märkamatult olid peagi “Metsaköögi” raamatusse sisse kirjutatud ka lapsed ja sõbrad.
RMK on teinud metsas käimise nii mugavaks, et isegi klaasid-vaasid võib kaasa võtta. “Raamat pole siiski ülestiliseeritud, vaid loomulik. Kasin ja kaunis,” sõnab ta.


Paljut lahendav režiim

Hele-Mai teab, et heaks enesetundeks on vaja kindlat režiimi. Kunagi koostas ta isegi päevakava, kui palju peaks kõndima ja vett jooma ning mis kellani võib õhtul arvutis või telefonis olla – see mõjus äärmiselt rahustavalt.
Kõige paremini tunnebki ta end siis, kui saab hiljemalt kell kümme magama ning hommikul tõusta kell viis, et teha väike joogasett. Hea, kui päeval oleks aega teha üks lõunauinak, kas või pool tundi, nii et padjatriibud näos. Ja söögisedelist jääksid kõrvale valge jahu, suhkur ja liha. Viimasega on lihtne, vahel lihtsalt laiskusest sattub laste kõrvalt taldrikule.
Viimastel aastatel on Hele-Mai mõistnud, et suure osa meelehärmist, kurbusest ja närvilisusest on võimalik sellise režiimi abil lahendada. Niisamuti aitab see heita kõrvale kõikvõimalikud asendustegevused, nagu ülesöömise, alkoholi või internetis istumise.
“Täiesti ebamõistlik on istuda poole ööni sotsiaalmeedias ja passida teiste pilte, mitte nende päriselu. Lõpuks päädib see alaväärsuskompleksiga, eriti kui endal ei ole kõige parem tuju ning asjad kõige paremini,” sõnab Hele-Mai. “Ma ju tean väga hästi, kuidas pilte tehakse.”
Pildi tegemine on Hele-Mai jaoks fotograafitöös üks väiksemaid osi, hoopis suurem osa pildi õnnestumiseks on psühholoogia tundmisel ja inimesega suhtlemisel. “Ma tahan näha pildil päris inimest. Minu jaoks on kõige olulisem loomulikkus,” lausub Hele-Mai. Vahel tuleb tal teha 300 kaadrit, et ühe pildi pealt lõpuks päris naeratus kätte saada. “Sageli on nii, et mida kõrgemal positsioonil ja rohkem avalikkuse rappida on inimene, seda paksem kiht on talle peale tekkinud,” tõdeb ta. “Siis annadki tuld, kuni kahe poosi vahele satub pilt, kus seda poosi ei ole. Mina pigem ajan seda taga. See ongi minu eripära.”


Vaadata puulehe kukkumist

Hele-Mail on olnud aegu, kui ta on avastanud, et on ühe nädala jooksul käinud viis korda teatris. Ent nagu muutub aeg, muutuvad ka huvid. Viimastel aastatel on ta hoopis igal võimalusel metsa kippunud. “Kuid ma üldse ei lahutaks neid. Mulle tundub, et nii mulle kui ka kogu maailmale võib olla kasulikum, kui ma lihtsalt vaatan, kuid leht puu otsast alla kukub. Vahel võib ka oma mittemidagitegemisega tõsta seda taset, et kõigil oleks maailmas parem elada. See on nagu meditatsioon.” Muidugi juhul, kui see on teadvustatud, mitte masendunud tegevus.
Kui Hele-Mai esimeses klassis käival pojal oli tarvis täita kultuuripäevik, tekkis osal lapsevanematel pisuke vastuseis: kui kalliks see lõpuks läheb, kui iga kuu on vaja kaks kultuurisündmust kirja panna. Hele-Mai ei näinud probleemi – nemad kirjutasid pidevalt rabas käigust. “Jah, see võib tunduda väga alternatiivne lähenemine ja võib-olla ongi. Mida rohkem ma sellele mõtlen, siis tundub mulle järjest rohkem, et laste jaoks võib olla palju avardavam kogemus riisuda maal vanema juures lehti ja näha, kuidas päriselt töö tegemine käib, kui minna kinno “Shreki “vaatama.”
Jah, seda tahaks Hele-Mai lausa kisada: kui palju on maailmas veel kohti, kust linnast 13 kilomeetrit välja sõites võib juhtuda karupesa juurde? “Kui me juba oleme sattunud sellisesse kohta elama, oleks meist ebamõistlik jätta see kasutamata.”


Kuidas hambaarsti hirmust üle saada?

  • Terved hambad. Nagu Hele-Mai ei taha paksuks minna, nii on ta kindlalt veendunud, et hambad peavad korras olema. “See mõjutab meid nii palju! Küll ma olin õnnetu selle pärast, kui mul hammas välja tõmmati,” ütleb ta. “See on nii müstiline – tunned, et ei ole ise süüdi selles. Nagu oleks teinud kuskil mujal kohas midagi valesti.”
  • Hea arst. Hambaarsti juures käik on Hele-Mai jaoks olnud trauma seni, kuni tuttav soovitas talle doktor Kärt Tääkerit. “Tõusen alati toolist püsti pool kilo kergemana ja loik selja all,” kinnitab ta. Nagu ma leidsin dr Tääkeri, kes on nii rahulik ning alati selgitab, mida ta teeb (mulle see väga sobib!), teadsin, et tahan tema juures käia väga regulaarselt, et kõik hambad oleksid alati korras ning midagi ei areneks liiga kaugele. Ja siis ta alati imestab: “Küll sa oled tubli, et ikka tuled!”
  • Lapsed arsti juures. Oma hirmu hambaarsti ees on Hele-Mai püüdnud laste eest varjata, sest pole ju põhjust seda edasi anda. Dr Tääker on suutnud ka tema süstihirmus poja tõrksa piimahamba “moosi pealemäärimisega” niimoodi välja tõmmata, et poiss arugi ei saanud. Pere kõige korralikum ja kohusetundlikum laps, vanem poeg Kutt Kaaren küsib aga vähemalt kord aastas ise: “Kas me ei peaks hambaarsti juurde minema?” Ja Hele-Mai on talle väga tänulik, nagu ka dr Tääkerile.
27.03.2018

Elektriline või tavaline – selles on küsimus

Elektriline hambahari ei ole tavalise hambaharjaga võrreldes lihtsalt uhkem moevidin või põnevama tehnoloogilise lahendusega puhastusvahend.
Loe edasi
26.03.2018

Unimed otsib Tallinna kliinikusse administraatorit

Sinu ülesandeks on kõrgetasemelise teeninduse pakkumine. Korraldad igapäevast infoliikumist sh nõustad patsiente, registreerid vastuvõtuaegu, vastad telefonile ja e-kirjadele.
Loe edasi
16.02.2018

Otsime Saku ravikabinetti hambaravi assistenti

Unimed otsib oma Saku ravikabineti toredasse meeskonda positiivse ellusuhtumisega hambaravi assistenti.
Loe edasi
01.02.2018

Unimed ja Eurodent liituvad

Unimed Ühendatud Kliinikud viis lõpule Eurodent Hambakliinik OÜ ostutehingu. Eurodendi hambakliinik jätkab patsientide teenindamist samas asukohas ja samadel tingimustel.
Loe edasi